Ma polnud varem eriti suur raamatusõber, aga neli aastat tagasi seadsin lugemisharjumuse sisse ja sellest ajast alates olen raamatupoe sage külastaja. Ühel päeval mõnda aega tagasi leidsin end seismas riiuli ees, mil pealkirjaks „Eneseabi”. Või tegelikult seisin hoopis teise riiuli ees ja piilusin poole silmaga neid põnevaid eneseabiraamatuid, tehes näo, nagu vaataksin hoopis kategooriat „Psühholoogia’’. Kuidagi häbi oli endale ja teistele tunnistada, et otsin abi. Tundsin piinlikkust, et minus on justkui midagi katki. Kaasa ei aidanud ka mu sisemine kommentaator, kes sosistas: „Nõrk ei tohi näida, tugev peab olema. Ise peab hakkama saama – teistel on oma mured, lahenda enda omad ise.’’ 

Lasin sel sisemisel kriitilisel häälel, kes toitub üldjuhul väljaspool toimuvast, enda sees võimust võtta. Lubasin tal teha otsuseid, mis ei olnud tervislikud ega toetanud mind.  

Jah, sa lugesid õigesti – lasin ja lubasin. Ise. Lubasin tal endast üle sõita, takistades teda harva. Õnneks sain üsna kiiresti aru, et sisemist kriitikut saab vaigistada või treenida ennast teda mitte kuulama. Olen üsna veendunud, et kui inimesed saavad ühel hetkel aru, et nende enda võimuses on muuta oma mõtteviisi ja suhtumist, siis kasvab meie kõigi heaolu. Palju!

Küll aga, hea lugeja, tahan sulle veel öelda, et ma pole tegelikult üdini kuri selle hääle peale! Tema oli see, kes mind tagasi tõmbas, takistas… ja andis nii võimaluse endas korduvalt ringi vaadata ja leida üles jõud ning julgus seista seal eneseabiraamatute riiuli ees. Otsida viise, mis aitasid mul lõpuks oma sisemise kriitiku taltsutada. Kui poleks olnud seda negatiivset häält, siis poleks ma sukeldunud raamatutesse; poleks leidnud julgust ja jõudu teha end inimeste ees haavatavaks ja paluda päriselt abi. 

Nüüd seisan ma selle riiuli ees kindlalt, sest saan aru: kui see on minu jaoks vajalik, siis pole üldse vahet, mida keegi arvab. Põhiline on see, et saan sealt abi. 

Positiivne enesehinnang sõltub suuresti sellest, kui valjult sa lased sel kriitikul endas rääkida. Mul ei ole sulle lihtsat lahendust, aga proovi seda: aktsepteeri, et see kriitik on sinu sees olemas, ning õpi teda taltsutama. Ta ei kao kuhugi, ta on alati seal, valmis välja hüppama, kui valvsuse kaotad. Ta toitub negatiivsetest mõtetest ja väsinud kehast, nii et parim viis, kuidas teda ohjes hoida, on enda eest hoolt kanda, enesest lugu pidada. Ära jäta oma elu ja naudinguid kellegi teise käsutada – võta oma elu rakmetest kinni ja sõida sinna, kus sa tunned, et sul on hea olla.

Enesest lugu pidamine ja positiivne suhtumine endasse ei tähenda ainult seda, et sa arvad endast hästi. Enese armastamine väljendub paljudes asjades:

• selles, mida sa teed nii tööl kui ka väljaspool seda; kas sa naudid protsessi;
• kuidas sa mõtled endast, oma tulevikust, unistustest ja eesmärkidest; kas mõtled toetavalt ja tegutsed selle nimel, et oma eesmärke ellu viia; 
• millised on su väärtushoiakud: mida pead oluliseks, millele sa elus toetud;
• kellega sa suhtled ja kuidas suhtud teistesse; kas su lähedased pigem toetavad sind või hoiavad tagasi;
• kas sa hoolitsed oma füüsilise ja vaimse tervise eest: kas liigud ja puhkad piisavalt.

Ja palun ära unusta – proovi rohkem olla ennast täis, sest keda teist sa veel peaksid täis olema! 

Loo kirjutas Sandra Raju.